Nüüdseks olen juba üle nädala Ecuadoris veetnud ja uue eluga kohanema hakanud. Mis siis siiani juhtunud on?
Minu ja kõigi teiste vahetusaasta Ecuadoris algas kolmepäevase YFU seminariga, mis toimus Cumbayás, pealinnast Quitost umbes 20 minuti kaugusel. Vahva oli tutvuda ülejäänud 23 vahetusõpilasega erinevatest Euroopa riikidest ning oma tundeid ja mõtteid jagada. Muidugi olime kõik väga elevil ja ootusärevuses, aga ka segaduses ning suure ajavahe ja pikkade lendude tõttu väsinud. Toredad YFU Ecuadori vabatahtlikud tegid kõik, et meiega järgnevaks kümneks kuuks veel võimalikult palju kasulikke teadmisi ja tarka nõu jagada ning sellest oli ausalt öeldes palju abi. Nende mõne päeva jooksul sõime väga-väga palju maitsvat Ecuadori toitu, alustades igasugu puuviljadest, millest vähemalt poolte nimed kellelegi meelde ei jäänud ning lõpetades popcorniga supi sees (mis, muide, maitseb hullult hästi). Kui üks vabatahtlik nimega Pedro teatas mulle, et Arvo Pärt on tema lemmikhelilooja ja küsis, kas ma Veljo Tormist tean, oli ikka uhke eestlase tunne küll. Vabal ajal veetsime lõbusalt aega lauldes ning õhtuti tantsides koos vabatahtlikega salsat, reggaetoni ja muid ladina tantse seni, kuni keegi enam püsti seista ei jaksanud.
Laupäeval, 25. augustil asusime prantsuse ja saksa tüdrukute Maya ja Hannah’ ning saksa poisi Alexandriga meie siinse kodulinna poole teele. Loomulikult ei suutnud meist keegi tagasi hoida oma imestust aknast avanevate vaadete üle. Mäed? Vulkaanid? Lambad ja lehmad otse tee kõrval? Väiksed poisid, kes mulle bussiaknast näpuga näitavad, lai naeratus näol. Täpselt see, mida ette kujutad, kui keegi mainib sõna “ladina”. Paari tunni pärast jõudsime Ibarra area rep‘i ehk tugiisiku juurde, kuhu meile juba meie vahetuspered järele tulid. Minu hostpere jõudis viimasena ning peagi selgus, et meil pole autot, mistõttu sõidame päris tihti taksoga. Peale mõningast ladinlastele kohast muljetamist, kallistamist ja besitosid läksime koju, kus mind ootas palju õhupalle, maiustusi ja armsad “Bienvenida a casa, hermana!” plakatid. Ja muidugi meie koer. Esimene päev peres oli üpris emotsionaalne ja õhtuks olin ainult hispaania keele kuulmisest ja selle mõista püüdmisest õudselt väsinud. Mu pere on aga väga armas, hooliv ja abistav, mistõttu mingisugust ebamugavat olukorda ei tekkinud. PS! Neile maitsesid väga Eesti kommid, šokolaad ja must leib!
Kuna kool algab siin 3. septembril nagu Eestiski, oleme sel nädalal veetnud palju aega vahetusperega erinevaid asju ajades ja väljasõite tehes. Ostsime mulle koolivormi, mis sisaldab absurdselt palju erinevaid riideesemeid, ei näe üldse kena välja ja on tobedalt kallis, aga mis seal ikka. Käisime Peguche jugasid ja sealset loodusparki ning Yahuarcocha lagunat vaatamas, külastasime kuulsat põlisrahvaste käsitööturgu Otavalos ja jalutasime lihtsalt niisama linna peal ringi. Ma nägin laamasid!!! Vanem õde Génesis viis mu ühele katuseterrassile, kust avaneb vaade tervele Ibarrale ja Imbabura vulkaanile, seal oli nii-nii ilus! Käisime adventistide kirikus ja pärast mängisime hulga ecuadorlastega erinevaid seltskonnamänge. Vaatasime Colombia seebikaid, millele ema ja õde väga kaasa elavad, samuti hispaaniakeelseid “Smurfe” ja “Kaunitari ja koletist”. Kuulasime Ladina-Ameerika ja Eesti muusikat, mängisime lauamänge ja bingot. Käisin koos õdedega oma esimeses salsatunnis!
Sain suure üllatuse osaliseks, kui tutvusin oma siinse primo ehk nõoga ja kuulsin, et tema nimi on Lenin. Armas poiss on 2-aastane 🙂 Samas, mis seal imestada, kui ka riigi president sama eesnime kannab. Minu šokis nägu nähes küsis õde, kas Eestis ei olegi populaarne oma lapsele nimeks Lenin panna. Nojah.
Juba varsti räägin lähemalt muudest huvitavatest tähelepanekutest, juhtumistest ja koolist.
Nos vemos! 💛
NELE-RITA EN ECUADOR 